Nukleiinhapete testimise eesmärk on tegelikult tuvastada, kas katsealuse kehas on uue koroonaviiruse nukleiinhapet (RNA). Iga viiruse nukleiinhape sisaldab ribonukleotiide ning erinevates viirustes sisalduvate ribonukleotiidide arv ja järjestus on erinev, muutes iga viiruse spetsiifiliseks.
Uue koroonaviiruse nukleiinhape on samuti ainulaadne ja nukleiinhappe tuvastamine on uue koroonaviiruse nukleiinhappe spetsiifiline tuvastamine. Enne nukleiinhapete testimist on vaja koguda katsealuse röga, kurgu tampooni, bronhoalveolaarse loputusvedeliku, vere jms proove ning neid proove testides võib tuvastada, et katsealuse hingamisteed on nakatunud bakteritega. Uue koroonaviiruse nukleiinhappe tuvastamist kasutatakse tavaliselt kurgu tampooniproovide tuvastamiseks. Proov jagatakse ja puhastatakse ning sellest ekstraheeritakse võimalik uus koroonaviiruse nukleiinhape ning ettevalmistused testiks on valmis.

Uue koroonaviiruse nukleiinhapete tuvastamisel kasutatakse peamiselt fluorestsents-kvantitatiivset RT-PCR-tehnoloogiat, mis on fluorestsents-kvantitatiivse PCR-tehnoloogia ja RT-PCR-tehnoloogia kombinatsioon. Tuvastamisprotsessis kasutatakse RT-PCR tehnoloogiat uue koroonaviiruse nukleiinhappe (RNA) pöördtranskribeerimiseks vastavaks desoksüribonukleiinhappeks (DNA); siis kasutatakse saadud DNA suurtes kogustes replikatsiooniks fluorestsents-kvantitatiivset PCR-tehnoloogiat. Replitseeritud DNA tuvastatakse ja märgistatakse sugusondiga. Kui on olemas uus koroonaviiruse nukleiinhape, suudab seade tuvastada fluorestsentssignaali ja kui DNA jätkab paljunemist, suureneb fluorestsentssignaal jätkuvalt, tuvastades seega kaudselt uue koroonaviiruse olemasolu.